Kallid sõbrad, tundub, et juulist saab ajalooliselt suurte uudiste kuu – anname siis nüüd ametlikult teada, et Lahepere Villa kodurestorani viimane tööpäev on 30. august.

Pärast kaalumist ja ausat pilku numbritele oleme teinud raske, aga sisimas rahuliku otsuse: on aeg lõpetada. See on meie viies suvi. Olen algusest peale pidanud tähtsaks põhimõtet, et ettevõte peab end ära tasuma – ja me oleme seda teinud nii kaua, kui see oli kasvõi natukenegi mõistlik.

Möödunud kevad oli aga karm. Meeletu hinnatõus, lõputu maksukoormuse kasv, veidi vähem külalisi – ja nende tühimike keskel sai ka minul õhk, sõna otsese mõttes otsa. Lisa siia veel terve suve kestnud kommunaalprobleemid – nii elektri, vee kui lõpuks ka kohaliku toorainega – ning punane joon sai ületatud.

Aga me lõpetame õnnelikena, pea püsti, selg sirgu, ise ja õigel ajal. Tipus.

Olen siiralt tänulik elule, et sain luua midagi nii isiklikku ja erilist. Koha, mis sünnitas mälestusi, hetki ja lugusid.

Lahepere lugu ei kao – ma räägin seda edasi.

Nagu eelmisel sügisel Silveri lahkudes lubasin – see lugu saab kõvade kaante vahele. Õigupoolest minu üle 10 aastane teekond külalislahkuse sektoris. See on raamat külalislahkusest – selle rõõmudest ja raskustest. Neile, kes tahavad alustada. Ja neile, kes on juba teel. Kui kõik läheb plaanipäraselt, jõuab raamat lugejateni veel sel aastal. Eeltellimisest annan kindlasti teada – see saab olema aus ja vahetu sissevaade maailma, mida tihti liialt idealiseeritakse ja mille sisevaadet samal ajal ka üledramatiseeritakse.

Aga mis siis edasi? Kas Lahepere on ainuke kaotaja?

Ma ennustan, et mitte. Kahjuks.

Väliskülalised juba imestavad pikemat aega, miks keegi üldse veel Eestis restoraninduses toimetab. Sõbrad välismaal ütlevad: “Tulge siia, miks te seal külmetate ja vaevlete?” Ja ausalt – vahel ma isegi ei tea. Mõnel läheb ju ilmselt ka hästi.

Ma ei räägi enam sektori järelkasvu puudumisest ega tooraine kättesaadavusest. Ma räägin sellest, kas väikesel, kvaliteedile orienteeritud ettevõttel, on üldse võimalik Eestis ellu jääda?

Pizza, burks, sushi – see on täna Eesti köök. Sest see on taskukohane külalisele ja talutav ettevõtjale.

Need, kes tahavad pakkuda midagi enamat, maksavad selle eest oma aja, pere ja tervisega.

Kas pole mitte aeg lõpuks mõista, et maailma tasemel külalislahkus ja kohalik toidukultuur ei ole luksus, vaid habras väärtus, mida tuleb hoida, kui soovime, et see säiliks?

Kevadel naljatlesin, et me justkui võistleme Rahamaaga. Ja see pole aus võitlus. Rahamaa peab alati võitma.

Samas, kultuurile ei saa ju ometi järjekorda panna? Kas teater on tähtsam kui kontsert. Või raamat on tähtsam kui ajaloolised kombed ja kodulugu? Või meie enda inimeste poolt loodud külalislahkuse parimad näited, kes pakuvad meie parimat toorainet, meie lugu taldrikul?

Eesti lugupeetud majandusteadlased ja poliitikud räägivad kooris, kuidas euribori langus toob keskmisele perele raha juurde, siis mina seda ei näe. Ma näen, et järjest rohkem inimesi seisab raske valiku ees, millist elamust hingele nad endale üldse lubada saavad. Vahepeal tekkinud miinus on nii suur, et kui jääbki mõni euro üle, siis pigem ostetakse emotsiooniajel kogu raha eest mingit träni jaa reisitakse kui minnakse elu nautima.

Ja nii me hääbume. Me ei naudi elu kui ELU – 

me lihtsalt püsime elus.

Olen tõsiselt arvamusel, et Eestis puudub terviklik, majanduspoliitiliselt küps ja ettevõtlust toetav visioon.

Vahel tundub, et meie poliitiline mõtteviis, olenemata erakonnast, põhineb suhtumisel: “ostan naisele ilusalongi, et tal oleks tegevust.” Pole tähtis, mis saab kümne aasta pärast. Peaasi, et linnuke on kirjas. Mis muud moodi seletada näiteks toitlustusasutuste käibemaksu, mis on täna 24%, kuigi on selgelt teada, kui väike on marginal selles valdkonnas ja mis on muu maailma praktika?

Ja kui valitsus vahetub – mis siis? Midagi ei muutu. Ettevõtja jääb ikka üksi.

Loodus loomulikult tühja kohta ei salli. Ka Lahepere asemele tuleb keegi uus. Kas samasugune? Ilmselt mitte. Aga oma näo ja teoga.

Ja lõpuks on ka minul aega teisi külastada 😊

❤️Kallis pere – aitäh. Teieta poleks see peaaegu viieaastane teekond olnud võimalik.

Suur tänu kõigile, kes on meid külastanud, oma sõbrad kaasa toonud, soovitanud ja julgustanud. Teie toetus on olnud hindamatu.

Need siirad hetked, tänulikud pilgud ja emotsioonid pärast head sööki jäävad minuga alatiseks.

Aitäh, Silver, et 2021. aastal pea ees meie paati hüppasid.

Aitäh, Sander, et vedasid kööki sel aastal nii kindlalt ja südamega.

Supersoojad kallistused!

Meie majutus jääb avatuks, ootame külla. Ja võib-olla sünnib siin kunagi midagi uut – ka köögis. Ma mõtlen. Seedin. Ja kui aeg on küps, siis annan teada 😊

🍷 Kui tahad veel viimast korda külla tulla – nüüd on selleks parim aeg. Augustis on veel laudu saada. Mõistvatel põhjustel eelistame külastusi, kus kõik külalised söövad meie peakoka menüüd ega palu erandeid.

Sel nädalal kehtima hakkav chef Sander Kaio menüü on teie ees:

Eelroad:

1. Pähkla forell, ponzu, arbuus

2. Kapsas, Yuzu koshō, panko

Pearoog:

Vasikas, uba, mustsõstar

Dessert:

Mustikas, küpsis, sidrun

Soovin teile kõigile ilusat suve jätku, kallid sõbrad!

Südames tänutundega

Perenaine Helen ja tema kuldaväärt Lahepere töömesilased 🐝